Bütsantsi-ortodoksi õigeusk on ilmselt vanim Eestisse jõudnud kristluse vorm. Vähesel määral on põlisrahva esindajaid ortodoksi usku ristitud alates 11. sajandist. Uute koguduste ja kirikute rajamist soodustas eestlaste ortodoksi usku massiline siirdumine 19. saj. keskel.

19. saj. 50-ndate algul tõi Joann Kolon Mõniste-Ritsiku preestrina õigeusku üle 400 eestlase. 1855. aastal ehitati Ritsikule Mõniste mõisa maale astmeline kaheksatahulise kiivriga kellatorni ja väikese haritorniga piklik nelinurkne palkidest laudvooderdusega kirik. Mõniste-Ritsiku kirik on pühitsetud prohvet Ristija Johannese nimele, kiriku nimepäeva peetakse koguduse poolt igal aastal 24. juunil. Põhjalik remont tehti kirikus 1930. aastal. Kirik ja koguduse liikmed on jäädvustatud ka vanadel fotodel.

Ortodoksi traditsioon ja sakraalarhitektuur sai nõukogude ajal raskelt kannatada. Kirikuid suleti nii koguduse tegevuse katkemise tõttu kui vägivaldselt. Osa kirikuid lammutati võimude või sõjaväe poolt, paljud jäeti aga lihtsalt lagunema. Neid nõukogude aja usupoliitika arhitektuurseid tunnistajaid leidub praegugi kõikjal Eestis.

Pärast Eesti taasiseseisvumist 1991. aastal registreeriti Konstantinoopoli Patriarhaadiga seotud Eesti Apostlik-Õigeuse Kirik (EAÕK). Ortodoksi koguduste arv on viimase paarikümne aastaga tõusnud, kuid paljud maapiirkondades asuvad kogudused olid hääbumise piiril. Mõniste-Ritsiku kirikus toimusid regulaarsed jumalateenistused kuni aastani 2008, regulaarseid teenistusi pidas ülempreester Rafael Hinrikus.  Siis paljud vanemad inimesed lahkusid ning koguduse tegevus jäi soiku. Aastal 2016 otsustas kohalik initsiatiivgrupp kirikusse elu sisse puhuda. Esimene jumalateenistus toimus detsembris 2016, nüüd toimuvad teenistused iga kuu. Kirik ärkas ellu, ja paistab, et rahvale on kirikut vaja. Novembrist 2018 teenib Mõniste-Ritsikul  preester Timoteos (Tanel) Vassel.

Mõniste-Ritsiku kirik on ainus tegutsev ortodoksi kirik ühinenud Rõuge vallas.